18. – 23. septembrini toimus Erasmus+ koolide vahelise strateegilise koostööprojekti MELISSA viimane õppimisüritus Itaalias Verbanias, kus osalesid Võru Kreutzwaldi Kooli 8.b klassi õpilased ja õpetajad Ere Tumm ja Marju Purge. Ürituse eesmärk oli rahvusvahelises kunstitöötoas mesitaru paneelide kujundamine.
Toome lugejani õpilaste meenutused projektist.
Esmaspäev, 19. september (Kaspar Puolakainen)
Meie reis Itaaliasse toimus airBaltic lennufirmaga Riiast Milaanosse. Sõit kestis kaks tundi ja nelikümmend viis minutit ning enne kohale jõudmist märkasime Alpide lumiseid mäetippe. See oli võimas vaatepilt! Milaano lennujaamas maandusime kell 17:50, kus juba ootasid meid võõrustavad pered. Peredes olid kõik õpilased kahekaupa. Minu ja Lauri külalispere liikmed (pereisa ja 16.a tütar) olid väga kenad ja lahked ning suhtlemine algas juba autos. Nad sõidutasid meid lennujaamast Verbania linna. Juba tee peal oli näha uhkeid kõrgeid mägesid ja väikseid asulaid mägede orgudes. Sõitsime läbi vähemalt neljast tunnelist, mis olid rajatud läbi mägede.
Verbania asub Põhja-Itaalias 40 km kaugusel Šveitsi piirist Lõuna-Alpides mäenõlvakul. Orus asub Maggiore järv, mis on 54 km pikk ja ulatub Šveitsini välja. Vikipeedia andmetel oli 2021.a. Verbania linna elanike arv 30 104 inimest.
Teekond Verbaniasse kestis umbes tund aega. Vaade Verbania linnale oli tõeliselt lummav ja äge. Suures orus mägede vahel asetses kaugussesse ulatuv järv, mäe külgedel aga üsna väikesed aknaluukidega kivimajad. Verbania tänavad on väga kitsad, sest see asustus rajati enne autode leiutamist. Need alad lisati Rooma impeeriumi koosseisu keiser Augustuse poolt juba 1.saj eKr. Ka enamik jalakäijate tänavaid on nii kitsad, et vaevu kaks inimest mahuvad korraga kõrvuti käima. Kui keegi juhtub vastu tulema, siis peab kõrvale astuma, et teed anda ning teeandja saab südamliku tänu osaliseks.
Meie pere maja asus kesklinna lähedal. Kohale saabudes teretasid meid teised pereliikmed. Nad näitasid meile oma maja ja kolme armsat kassi. Pere ootas meid ja oli teinud kella üheksaks õhtusöögi. See üllatas mind, sest ma olen harjunud sööma umbes kell 6. Sain teada, et itaallased söövadki õhtul hilja. Meile pakuti spagette peekoniga, salatit ning pähklitega tehtud kooki. Toit oli väga maitsev. Me vestlesime kaua inglise keeles ja küsisime üksteiselt oma riikide kohta palju küsimusi.
Esmaspäeval, 19. septembri hommikul kogunesid kõik projekti osalised kella kaheksaks esimesele kokkusaamisele Rina Monti Stella kooli. Šotimaalt, Kreekast, Portugalist ja Itaaliast oli igast riigist 10 õpilast, nii et kokku oli meid 44 õpilast, lisaks veel 2-3 õpetajat igast riigist. Meid oli tervitama tulnud kooli direktor, kes ise korraldas toolide panemist ning oli väga lahke ja hooliv. Õpilased olid väga rõõmsad, sõbralikud ning suhtlemisaltid. Nad näitasid meile esitlust kohalikest vaatamisväärsustest ja festivalidest, mille nad ise olid teinud. Pärast esitlust pidid kõik õpilased end lühidalt tutvustama.
Seejärel läksime kõik koos Verbania linnatuurile. Jalutasime järve ääres, nautisime kõrgeid mägesid tagaplaanil ning Itaalia arhitektuuri. Vaatepilt oli väga hämmastav ja ilus. Korraga peatusime järve ääres ühes piknikukohas ning selgus, et šoti õpilasel Edwinil oli just sel päeval sünnipäev. Kohale toodi hiiglasuur sünnipäevatort ja viies projekti keeles laulsime traditsioonilist sünnipäevalaulu ning sõime magusat torti.
Verbania linn koosneb kolmest osast: Intra, Pallanza ja Suna. Kõik on omamoodi ilusad ja üks osa läheb sujuvalt teiseks üle. Linn loodi aastal 1939 Intra ja Pallanza ning paari väiksema küla ühendamisel. Maggiore järvel asuvad ka Borromeo saared.
Kui lõunapaus sai läbi, läksime kõik pikale jalutuskäigule Intrasse. Ilm oli õnneks paraja temperatuuriga (+22-23C) mõnusaks jalutuskäiguks. Vahepeal peatusime Teatro Maggiore juures asuvas restoranis, et külma jooki juua ja puhata. Teatrimaja nägi väga ainulaadselt välja ning meenutas kaugemalt vaadates justkui kaljumürakaid. Sealsamas lähedal oli ka ujumiskoht, kus käisime jalgupidi vees end jahutamas.
Pärast puhkust asusime uuesti teele ja peatusime Intra keskväljakul. Seal anti meile üks tund vaba aega ise linnas ringi liikumiseks. Selle aja jooksul külastasime ka Saint Victori kirikut, mis avaldas muljet oma võimsa suurusega ja selle seinad olid kaunistatud mitmete ristiusuteemaliste kunstiteostega. Ma jalutasin palju linnas ringi, et näha, millised on Itaalia tänavad.
Kella 5 paiku tulid pered meile sinna järele. Kõigil sai sellel päeval kõnnitud vähemalt 20 000 sammu.
Koju jõudes olime päris väsinud. Enne õhtusööki saime veel paar tundi puhata. Õhtusöögiks oli ahjus valmistatud pastaroog, mis oli järjekordselt väga maitsev.
Teispäev, 20. september (Laur Allas)
Teisipäeval, 20. septembril oli meil aeg asuda projekti juurde. Selleks oli mesilasteteemaline kunstitöötuba, mis toimus Verbaniast 23 km eemal Orta San Giulios. Hommikul toodi meid kella kaheksaks kogunemiskohta, kust viidi suure bussiga edasi Ortasse.
Sõit kulges mööda maalilist Itaalia maastikku. Kohale jõudes jalutasime mööda teerada, mis kulges Lago d’Orta järve kõrval. Pärast mõnda aega kõndimist nägime oma sihtpunkti Orta San Giuliot.
Orta San Giulio on linn ja maakond Novara provintsis Itaalias Piemonte piirkonnas. Selle linna elanikkond on ca 1300 inimest. Linna keskväljakult on vaade imeilusale Isola San Giulio saarele. Linn on ehitatud Orta järve idakaldalt väljaulatuvale neemele. Järv ise on 15 km pikk ja 2 km lai. Väidetavalt eelistavad itaallased hoida seda järve saladuses, et kaitsta liialt suure hulga turistide eest.
Saime veidi puhkust keskväljakul ning meid juhatati majja, kus hakkas tegevus toimuma. Maja teisel korrusel tervitas meid Orta San Giulio linnapea ning pidas kõne. Ta rääkis oma kõnes, miks inimesed erinevatest rahvustest peavad läbi saama, olema sõbrad ning kui tähtis on meeskonnatöö siin maailmas. Edasi näidati meile lühifilme mesilastest, mille oli loonud itaallaste kooli mesinik Mauro Rutto. Meie ülesandeks oli kujundada mesitaru esipaneel. Selleks olid kõik õpilased kaasa võtnud kodus valmistatud A4 plakatid erinevate joonistustega või oma meisterdatud mesilased. Õpilased jaotati neljaks rahvusvaheliseks grupiks. Kuna meid eestlasi oligi neli, siis kõik meie õpilased esindasid Eestit oma grupis üksi. Pidime leidma kompromissi, et kõikide õpilaste tööd saaksid postri peale ja samas oleks see ka esteetiliselt ilus. Mul oli hea meel, et olin oma tööle joonistanud kõikide osalevate riikide lipud – nii pandi see ilma pikema vaidluseta kohe postri keskele. Oli pisut tegemist, et kõik tööd maitsekalt ära mahutada, aga plakat tuli väga ilus. Kõikidest plakatitest tehti koos rühma ja Mauro Ruttoga foto ning tema ülesandeks oli need fotod printida mesitaru esipaneelidele. Töö valmis, läksime aeda, kus tehti meist drooniga foto. Nüüd olime küll lõunasöögi välja teeninud.
Söögikohta sõidutati meid väikese helesinise rataste peal sõitva rongiga. See oli lõbus. Me sõime kohvikus, mis asus Ortast pisut eemal, kuid ikka Lago d’Orta ääres. Söögiks valisime kolme toidu vahel, kas pasta tomatiga, liha või hamburger. Kõigi toitude kõrvale saime ka friikartuleid, magustoiduks oli maitsev õunakook. Söögilauas sain juttu vestelda šoti õpetajatega. Rääkisime eesti koolis õpetatavatest õppeainetest. Pärast sööki muutusid kreeklased väga lõbusaks ja kohvikust pandi mängima nende rahvusmuusika, mille järgi nad hakkasid oma rahvatantse tantsima. Vaatasime pealt ja plaksutasime, see oli tore. Ma oleks ühinenud, kuid ma ei mõista nende maa tantse. Pärastlõunal tegime veel tagasi jalutuskäigu Orta järve äärde. Nüüd läksime erinevat kitsast rada mööda, mis kulges otse järve kaldal. Oli ilma pilvedeta päikseline päev ning vaade Põhja-Itaalia maastikule oli lummav. Jõudnud tagasi Orta San Giuliosse, anti meile üks tund vaba aega. Me kulutasime selle imekitsastel tänavatel jalutamisele ning suveniiride ostmisele.
Kui Verbaniasse tagasi jõudsime, oli pereisa meil juba autoga vastas ning saime koju puhkama minna. Pärast mõnda tundi logelemist kutsuti meid õhtusöögile. Õhtusöögiks oli lasanje, mis maitses väga hästi, sest olime ikkagi Itaalias ning itaalia toit on tuntud oma suurepärase maitse poolest. Pärast õhtusööki rääkisime inglise keeles juttu oma maade erinevustest ja kommetest. See on minu jaoks hämmastav, kuidas itaalia inimesed on nii lahked, et nad on lihtsalt nõus võtma kaks poissi kuskilt võõrast riigist enda juurde ilma mingi probleemita. Enne magama jäämist mängisime perega malet ja kaardimänge.
Kolmapäev, 21. september (Marii Koppel)
Kolmapäeva tähtsaim sündmus oli kohtumine Verbania linnavõimude ja ajakirjanikega. Verbania õppimisüritus oli projekti kavas viimane ning ühtlasi tähistati sellega ka projekti lõppemist.
Kõik projektis osalejad kogunesid järve ääres asuvasse Villa Giuliasse. Avaras saalis olid vaatamiseks üles pandud eelmisel päeval rühmatöös valminud mesitarude esipaneelide kujundused, mille Mauro Rutto oli osavalt printinud puidust alustele. Samas oli ka väike fotonäitus mesilastest ja mesitarudest erinevates partnerriikides. Ajakirjanikud tegid fotosid ja õpetajad andsid intervjuusid. Linnajuhid esinesid kõnedega.
Ilm oli sellel päeval pilves ning tibutas vihma. Pärast ürituse lõppemist seadsime sammud järve ääres asuva sadama poole, et minna külastama järvel asuvaid Borromeo saari, mis kuuluvad siiamaani Borromeode suguvõsale.
Laev sõitis päris kiiresti ning peagi maabusime Isola Bella saarel, kus külastasime Palazzo Borromeo lossi. See on uhke Borromeode perekonna villa, mille seinu kaunistavad hinnalised maalid ning skulptuurid. See palee oli väga suursugune ja võimas ning jättis meile sügava mulje. Villa hoovis oli väga suur ja uhke maja paljude skulpuuride ja platooga, millelt avanes imeline vaade Verbania linnale, mägedele ning Maggiore järvele. Seejärel sõitsime praamiga edasi teisele saarele nimega Isola Pescatori, kus asub väike kaluriküla. Kuna ilm oli kahjuks külm ja vihmane, siis läksime pikniku asemel hoopis restorani einetama. Seega lõppes meie saarte reis pisut varem, kui planeeritud oli.
Kolmapäeva õhtuks oli planeeritud kogu projekti seltskonnaga ühine pitsa söömine. Kella seitsmeks õhtul kogunesime järve ääres asuvasse Pizzeria Bolongarosse, kus meid juba ootasid pidulikult valgete linadega kaetud lauad. Pärast söömist saime õhtuhämaruses nautida vaadet tuledes mägedele ja järvele. Selja taha oli jäänud muljeterohke ja väsitav päev.
Neljapäev, 22. september (Ketter Raudnõmm)
Alustasime päeva ikka maitsva hommikusöögiga ja sõitsime kella 8-ks kogunemiskohta Rina Monti Stella koolis. Oligi kätte jõudnud meie viimane päev Verbanias. Kui järele mõelda, siis olime siin reisil viibides läbinud mitmeid õppetunde: geograafia, ajalugu, kunstiõpetus ning iga päev muidugi inglise keele ja kehalise kasvatuse tunnid. Sellel päeval lisandusid bioloogia ja kunstiajaloo tunnid, sest kõigepealt oli plaanis külastada Villa Taranto botaanikaaeda ning hiljem kunstimuuseumit. 16 ha suuruse botaanikaaia rajas 1931-1940 šotlane Neil Boyd McEacharn. Esimene reaktsioon oli üsna vapustav. Kohe torkas silma purskkaev ja selle taga olevad rebasesabad ning palju erinevaid sorte daaliaid. Kasvuhoones oli palju troopilisi taimi – isegi Itaalia kliima jaoks – mis pani ka ahhetama. Eriti vesirooside moodi lilled, mille lehed olid hiiglasuured ja nii täiuslikud ringid, et neis oleks võinud pitsat küpsetada. Pargis oli veel mitmeid huvitavaid taimi ja lilleseadeid.
Teel Museo del Paesaggiosse tegime peatuse järve ääres kuulsa hotelliketi Grand Hotell Majesticu aias. See võimalus avanes meile seetõttu, et seal töötas ühe külalisi võõrustanud Rina Monti Stella kooli õpilase ema. Saime seal mõnda aega puhata peale pikka jalutuskäiku. Samal ajal, kui teenindaja meile jääga karastusjooke serveeris, saime päevitustoolidest nautida ilusat vaadet järvele ja mäejalamil olevale linnale.
Lõunatasime Villa Olimpias, kus sõime jälle maitsvat pastat. Mind üllatas Itaalia pasta juures see, et riivitud juust serveeriti eraldi nõus, mitte kohe pasta peal. Lauas vestlesime šoti kunstiõpetajaga tulevastest plaanidest seoses loovtöö ja gümnaasiumisse minekuga.
Museo del Paesaggio esitles Maggiore järve kõige olulisemate kunstiteoste kollektsiooni. 19. sajandi lõpust 20. sajandi alguseni pärinevad maalid ja skulptuurid viitavad, et see piirkond on suutnud meelitada ligi rahvusvahelise tähtsusega kunstnikke: Paolo Troubetzkoy, Arturo Martini, Daniele Ranzoni ja Mario Tozzi. Mulle meeldisid väga Paolo Troubetzkoy skulptuurid, mida oli täis terve muuseumi alumine korrus. Need lihtsalt tundusid nii tõetruud. Ülemine korrus oli pühendatud maalikunstile, millest mulle meeldisid Il Convengo, Ambrogio Antonio Alciati ja Pianura Lombarda Byeugenio Gignousi maalitud tööd. Meie giidiks oli endine inglise keele õpetaja, kes rääkis küll palju huvitavat infot, kuid oleksin soovinud pisut rohkem aega, et kunstnike loomingut ka omapäi nautida.
Kui peresse tagasi jõudsime, valmistas õhtusöögi seekord isa ning tema tehtud pestopasta ja võileivatort olid väga maitsvad.
Pisut väsinutena, kuid rõõmsatena ja rikkamatena paljude uute muljete ja elamuste võrra jõudsime 23. septembri öösel tagasi sügishõngulisse kodulinna. Õppetegevus Itaalias, selleks ettevalmistamine ning külalisperedes elamine andis meile juurde palju uusi väärtuslikke kogemusi.