Kaider Vardja, Võru Kreutzwaldi Kooli direktor
Osalesin English Mattersi poolt organiseeritud kümnepäevasel koolituskursusel „English for Teachers (A2, B1)“ 9.–20.07.2018 Iirimaal Dublinis Trinity Kolledžis.
Minu õpirändekogemus
Olen erinevates rahvusvahelistes projektides kaasa löönud 2001. a alates. Suur tänu selle eest mu väga heale endisele kolleegile Mai Meisalule, kes pani mind sellesse töösse uskuma, andis laialdase ülevaate projektide toimimismehhanismidest ja kutsus kaasa mitmetele töökohtumistele. Tänu temale hakkasin 2004. a tegelema välisprojektidega (Comenius, Erasmus+) juba koordinaatorina. Alati on vaja innustajat ja julgustajat, kes piltlikult öeldes võtaks käekõrvale ja julgustaks edasi minema, näitaks kätte õige teeotsa. Vaatamata sellele on kõik need teed väga erinevad oma keerdkäikude ja võimalustega. Tegelemine üleeuroopaliste projektidega on loovust ja võimalusi loov ning arendav maailm. Mäletan oma esimest minekut 2002. a töökohtumisele Saksamaale, mil pelgasin ülisuures Frankfurdi lennujaamas isegi üksi jääda. Nüüd, aastaid hiljem on kõik teisiti, julgustan ise inimesi õpirännetes osalema.
Võru Kreutzwaldi Koolis on mitmeid Erasmus+ projekte. Oleme kahe projekti koordinaatorkool. Meie kooli õpetajad kirjutasid õpirände projekti „Toetades projektitööd ja aineõpetajate võõrkeelepädevust“, mis aitab tagada rahvusvahelise projektitöö järjepidevust ja jätkusuutlikkust. Selle raames said seitse õpetajat minna eri riikidesse enesetäiendusele ühe- kuni kahenädalastele õppereisidele. Nende seitsme õpetaja hulka sattusin ka mina.
Iiri-inglise kirjanik Oscar Wilde on oma essees „Kriitik kui kunstnik“ öelnud: „Haridus on imetlusväärne, kuid aeg-ajalt tasub meenutada, et mitte midagi sellist, mis on teadmist väärt, pole võimalik õpetada.“ Aga kogeda? Eks seda näita kaks suvist nädalat Dublinis.
Koolis oleme pannud paika oma prioriteedid. Võttes aluseks meie arengukava, aitab õpirändeprojekt ellu viia meie kooli personali arendamise eesmärke. See aitab
1) toetada õpetajate ametialast arengut, et teha uuendusi ning parandada õpetamise kvaliteeti ning tõsta seeläbi nende konkurentsivõimet;
2) suurendada õpetajate teadmisi teistest kultuuridest ja riikidest ning nende mõistmist, pakkudes õpetajatele võimaluse luua rahvusvaheliste kontaktide võrgustikke ning süvendada endas Euroopa kodanikutunnet ja identiteeti;
3) parandada kõigi aineõpetajate võõrkeeleoskust.
Silmas pidades eelnevat, mida valida? Millist täienduskoolitust mulle vaja on? Tekkisid mitmed keerulised küsimused.
Lähtudes projektiteemast, pakutavast suurest kataloogivalikust ja eelnevatest kogemustest valisin koolituskohaks Dublini. Lõpuks jõudsin ka koolituseni. Välisprojektides on oluline korralik keeleoskus, seega oli ka minu enesetäiendamise teema valitud. Mõtlesin, et peaksin igaks juhuks tegema ka keeletesti. Kas minu keeleoskus vastab nõuetele, mida koolitusel osalemisel oleks vaja? Otsisin internetist keeleteste, tegin ühe neist ja sain tulemuseks „very good“. See oli alus, millelt söandasin edasi liikuda. Meie kooli esitatud projekt sai heakskiidu, seega ootas mind ees õpiränne Iirimaa pealinna.
Eeltöö, veel kord eeltöö, see on väga oluline.
Registreerisin ennast kursusele, peagi tuli ka teade, et võin hakata lendu ja majutust broneerima. Trinity Kolledži üliõpilaslinnak pakub soodsa hinnaga ööbimisvõimalust. Ma ei teinud kohe broneeringut, see jäi muude töökohustuste tõttu unarusse. Ja kui paar nädalat hiljem avastasin, et mul pole veel ööbimiskohta, olid linnaku kohad täitunud. Surfasin internetis. Arvasin, et London, Pariis, Barcelona on kõrgete hindadega, nüüd lisandus nende hulka Dublin. Selliste hindadega ei saa jääda planeeritud eelarve piiresse. Tuli leida teine lahendus. Paar kuud enne koolituse algust avastasin, et kohe-kohe avatakse uus hostel üliõpilaskülas mõistlike hindadega. Broneerisin kiiresti ööbimise. Kokkuvõtteks jäin väga rahule. Hommikune 20-minutiline jalutuskäik mööda linna peatänavat oli väga kosutav.
Oleme lennupileteid proovinud osta ise lennufirmast, kuid me ei näe kõiki võimalusi. Seepärast hakkasime lennupileteid ostma reisibüroo kaudu, see on kõige mõistlikum ja kokkuvõttes tuleb ka odavam. Nii tegin ka mina. Sain piletid mõistlike lennuaegade ja hinnaga.
Sõiduni oli piisavalt aega, hakkasin põhjalikult uurima koolituse ja korraldaja kohta. Avasin blogi, kus tegin ülevaateid iiri kultuuri kohta, kirjutasin olulisematest kirjanikest ja raamatutest. Lugesin iiri kirjanike ja Iirimaast kirjutatud teoseid.
Mida täienduskoolitus pakkus? See oli mõeldud kõigile, kes tahtsid täiendada oma keeleoskust. Kursus pakkus töötubasid, interaktiivset õpet, viktoriine, aktiivõppemeetodite rakendamist, lõimingut õppeainete vahel, kultuuriloolisi ekskursioone, rahvuslikku õhtut, võimalusi praktiseerida keelt erisugustes igapäevasituatsioonides. Koolituse käigus arendasime inglise keele sõnavara ja hääldust. Inglise keel ja iiri kultuur olid põimitud läbivateks teemadeks, mis andis ülihea ülevaate meile nii romantilisest maast. Õppimine ja kogemine toimus kõikjal: õppeklassis, tänaval, bussis, muuseumis, raamatukogus, ajaloolistes paikades. Dublinis nautisin õhtuseid jalutuskäike ja muljetavaldavaid muuseume ning raamatukogusid. Imestama pani asjaolu, et suured muuseumid olid peaaegu inimtühjad, kuigi südasuvised tänavad olid rahvarohked. Saalides on eksponeeritud iiri rahvuslikud aarded, kunstiteosed ja seda võis nautida tasuta, aga rahvast ruumides eriti polnud.
Kirjandusõpetajana meeldib mulle võõras linnas alati käia raamatupoodides. Raamatupoode on selles linnas mitmeid, valik oli suur. Panin tähele, et Dublinis müüakse paljudes kohtades väga erinevaid omapäraseid järjehoidjaid (nt raamatu- ja suveniiripoodides ning muuseumides). Suurel osal järjehoidjatest on kujutatud iiri rahvuskultuurist pärit motiive. Dublin on ka üks kuuest maailma linnast, mis on saanud UNESCO kirjanduslinna tiitli. Seal on elanud palju maailmakuulsaid kirjanikke: Oscar Wilde, James Joyce, William Butler Yeats jt. Kõikjal tundub, et kirjandus ja lugemine on iirlastele oluline. W. B. Yeats on öelnud 1893. a kirjutatud luuletuses „When You Are Old“ („Kui oled vana“, Märt Väljataga tõlge):
Kui oled vana, hall ja õdangul
lee paistel istud, siis siit raamatust
loe malbusest, su pilgus säranust,
ja varjundeist, mis olid silmis sul.
Järelkaja
Mis siis Iirimaal silma jäi?
- Kultuur, kultuur, kultuur… Võimas. Riiklikud suured muuseumid on tasuta sissepääsuga.
- Trinity Kolledž ja selle raamatukogu on kindlasti üks maailma uhkemaid.
- Julged jalgratturid, kes sõidavad kiivrita meisterlikult suurte busside ja autode vahel.
- Suveniire ei müüda tänaval, kõik on koondunud suurtesse kauplustesse. Suveniirid on iiripärased ja stiilselt kujundatud.
- Iirlased on toredad ja vastutulelikud.
- Dublini pargid on vaimustavad, kõik tunnevad seal end vabalt. Inimesed hoolivad loodusest, ka loomad, sh linnud, võivad end turvaliselt tunda.
- Dublin on keele ja kultuuri õppimiseks ideaalne koht.
Nii nagu juba meie projektis oli kirjutatud, saan koolituse kohta kokkuvõtteks öelda:
- parandasin oma võõrkeelepädevust edukamaks toimetulekuks nii projektitöös kui ka igapäevastes olukordades;
- arendasin ja täiendasin metoodilisi ja üldpedagoogilisi oskusi, sh IKT-alaseid;
- sain teadmisi koolisüsteemist;
- sain teada, kuidas maksimeerida õppimist ja sellest kasu saada väljaspool tavalist klassitundi;
- sain teadmisi, kuidas rühmatöö käigus arendada õpilaste loovust;
- sain uusi tuttavaid, kellega võiks moodustada rahvusvahelise koostöövõrgustiku ning kellega saaks ka hiljem erinevaid projekte algatada;
- avardasin oma silmaringi ja olen muutunud tolerantsemaks;
- sain väliskoolitusel osalemise kogemuse ning julgustan ka oma kolleege õpirännet ette võtma.
Kodus hakkasin raamaturiiulitelt otsima Iirimaa kohta veel materjali, mis oli Iirimaal olles meelde tulnud. Lapsepõlves meeldisid mulle väga lood iiri ja šoti rahvajuttude kogumikust „Torupill, haldjad ja hiiglased“, mis on välja antud kirjastuses Eesti Raamat 1978. a. Praegugi nautisin selle lugemist.
Jaan Kaplinski kirjutab selle raamatu järelsõnas: „Suure Euroopa poolt vaadatuna asuvad Iirimaa, Šotimaa ja nende juurde kuuluvad vähemad saared lausa maailma lõpus. Iirimaa, see kõige põnevam saar, on viimane maalapp enne Atlandi avarusi, ja vana aja geograafide meelest oligi ta viimane maa, kaugemal olid juba lausa muinasjutulised saared, millest keegi midagi kindlat ei teadnud. Nüüd on küll lapik maa saanud ümmarguseks, palju kaugemad saared ja meretagused maad on gloobusel oma paiga leidnud, ent Iirimaa ei ole tänini kaotanud oma võlu ja salapärasust, mille kõrvale tema tunasel võrdväärsel kaaslasel, Šotimaal, enam kaugeltki nii palju huvitavat pakkuda pole.“
Oli väga vahva ja õpetlik õppereis. Nüüd olen olnud ka ise osaline seda tüüpi (Erasmus+ KA1) koolitusel ja läheksin sinna alati uuesti. Erasmus+ projektid annavad hea enesetäienduse võimaluse, söandan neid soovitada kõikidele. Siin ei saa pugeda keeleoskuse mitteoskamise taha. Inimene peab leidma endas jõudu, julgust, pealehakkamist ja motivatsiooni. Ka koole julgustan osalema taolistes projektides, kui vaid projektikirjutajaid leiduks. Suur tänu kuulub meie projekti kirjutajatele Marju Purgele ja Ere Tummile, kes on meie kooli õpetajaid neil koolitustel osalema julgustanud. Aitäh Eesti büroole, kes kirjutatu heaks kiitis!
Ja mida soovida Sulle, hea lugeja. Soovin Sulle parimat iiri palve sõnadega:
Langegu vihmapiisad õrnalt su laugudele,
lahutagu leebed tuuled sinu meelt,
rõõmustagu päikesekiired sinu südant…
(„Iiri palve“ (tõlkinud Jaan Tammsalu) raamatust „Keldi palved“, 2003)