Blogi: https://tereiirimaa.blogspot.com/
Kuigi lennukiaknast vaadates varjas Iirimaad salapärane udukiht, võttis Dublin mind vastu 22. juuli keskpäeval päikeselise ilmaga. Esimesed pisisekeldused Trinity College`isse jõudmiseks seljataga ja ajutise kodu võti taskus, asusin linna avastama. T C territoorium oli hõivatud rohkete ekskursioonigruppide poolt, neid jagus sinna ka kõikideks ülejäänud päevadeks. Dublini tänavatel rändasid samuti rahvamassid. Kohe jäi silma „eriline liikluskorraldus“. Kui Eestis on autod, eriti politsei- ja kiirabiautod, kõige tähtsamad, siis Dublinis olid inimesed. Nende päevade jooksul avastasin mitmeid kordi ennastki punase ja kollase tule ajal koos teistega tänavat ületamast. Siin oli see tavaline, bussid-autod lasti nende rohelise tule ajal ära minna ja kui ülekäigurada vabaks jäi, asusid jalakäijad kohe teele. Nägin sedagi, kuidas kiirabiautod slaalomitaolise liikumisega endale inimeste ja sõidukite vahel teed rajasid. Ausalt, seal ma küll autot juhtida ei julgeks ega tahakski.
Linnatänavatel paiknesid 30 m vahedega buskerid, tänavamuusikud.Vanaaegsed rohkete kaunistustega hooned, mis minu jaoks esmapilgul väga sarnastena tundusid, vaheldusid üksikute kaasaegsete ehitistega, mis mõjusid selles kaunis idüllis võõrkehadena. Kitsastel munakivitänavatel võis näha tohutul hulgal pubisid, kus elu käis nii päeval kui ka öösel, nii sees kui ka väljas ja ikka elava muusikaga, enamasti iiri folkloori, pubimuusikaga. Nendes nukrates ja mõtlikes meloodiates väljendasid iirlased oma sügavamat sisemist maailma. Iirlased ise on aga kõige naeratavam ja lahkem rahvas, keda olen kunagi kohanud, ning väga jutukad. Leidsin peatselt end ka Liffey jõe kaldalt, mis voolab läbi Dublini ja mida mööda viikingid kunagi oma pikkadel laevadel rüüsteretkedel käisid. Iga sild on omaette vaatamisväärsus.
Seda kõike võis avastada juba esimesel päeval, sest T C paikneb Dublini kesklinnas ja minu tuba asus omakorda majas kolledži territooriumi keskel. Oli pühapäev ja kell kuus õhtul suleti T C peavärav ja ekskursioonide tulv lakkas, nüüd sai asuda seda ala uurima. Esmalt tuli kindlaks teha, kuhu ma hommikul „kooli“ pean minema. Lugesin uuesti saadetud kirjad läbi, kuid ei leidnud selle kohta midagi. Suhtlesin veidi T C turvameestega ja jõudsin konverentsikeskusesse, kust avastasin seinalt majaplaani, veel pisut suhtlemist valvelaua härraga ja homne sihtkoht oli tuvastatud.
Järgmine hommik algas registreerimisega Arts Buildingi fuajees ja avatseremooniaga Synge teatrisaalis. Edasi tutvusime ühises mänguringis oma juhendajatega ja saime kätte oma esimesed töölehed „Dublin City Treasure Hunt“(Aardejaht Dublinis). Olime jagatud 3-4- liikmelistesse gruppidesse, pidime tänaval inimestega suhtlema, nendega ja erinevate kujude ja hoonetega end pildistama, täitma lünki laulutekstis jne. Selline grupitöö toimus ka järgnevatel päevadel, ikka uurides ja otsides erinevat infot nutiseadme abil, jagades seda vestlusringides, kirjalikke kokkuvõtteid tehes, lavastades, illustreerides, sobitades pilte ja tekste, küsimustele vastuseid otsides. Gruppide moodustamisel püüti jälgida, et poleks koos ühelt maalt pärit õppureid, ikka selleks, et välistada oma maa keeles suhtlemise. Minuga polnud muret, eestlasi sel perioodil seal lihtsalt rohkem polnud. Õpetajaid oli meil kaks, Ann Marie ja Darsy, esimene neist eluaegne iirlane ja teine kaheaastasena Ameerikasse kolinud, kuid ka Iiri päritolu ja praeguseks Iirimaal tagasi.
Külastasime ka põnevaid muuseume, mis seal enamasti on tasuta. Võimsa elamuse jätsid Irish National Historical Museum ja Irish Art Gallery. Vaatlesime nii Iiri kui ka teiste Euroopa maade kunstnike poolt maalitud kauneid maale, tutvusime Iirimaa ajalooga erinevatel perioodidel. Viikingite alal võis muu seas näha ka täismõõtmetes viikingite pikklaeva. Eelviimasel päeval viidi meid aga iirlaste pühakotta Book of Kells vanasse raamatukokku. Seal hoitakse koos Iirimaa iseseisvusdeklaratsiooniga ja teiste vanade köidetega üliharuldast, munkade poolt käsitsi orgaanilistest ainetest erinevat värvi tindiga kirjutatud ja illustreeritud köidet „Book of Kells“.
Päevad möödusid intensiivselt õppides ruttu. Minu neli aastat kasutamata seisnud inglise keel hakkas mitte just päris varba- ja sõrmeotstest, aga kuskilt sealt lähedalt välja imbuma. Ühel hommikul märkasin, et isegi mõtted olid juba osaliselt muutunud ingliskeelseks, see oli natuke naljakas. Julgustan kõiki sellisel viisil õppimiskogemust saama, äärmiselt efektiivne ja lisaks kõigele sain külastada ka seni külastamata maad.
Maire Piiroja
