Hää kuul tugõ ekä opjat, tollõ lõpõtanu saava elon häste toimõ ja omma õnnõligu
Vardja Kaider,
Võro Kreutzwaldi kooli direktri
1. süküskuu om tarkusõpäiv. Perän pikkä vaheaigu kuuli tulõmisõ päiv. Kõgõ suurõmb pidopäiv om taa edimädse klassi latsilõ. Nimä saava kätte opilaspiledi ja uma edimädse opiraamadu – aabidsa. Tähtsä sündmüs om tuu ka näide perrile.
Koolin kõnõlõmi iks väärtüisist ja traditsioonõst. Om hää tava, et traditsioonõ üle ei vaiõlda. Nimä tegünese, andva koolilõ uma näo. Väärtüse lepütäs kokko, näist peetäs kinni. Mi kõik unistami hääst koolist. A mi kõik saami tuust ka tsipa esimuudu arvo.
Kimmäs om, et hää kuul paistus silmä turvalidsõ opikeskkunnaga ja hoit, and ja kasvatas õigit, püsüvit väärtüisi. Hää kooli opilasõ tegevä ütenkuun tüüd ja tahtva vahtsit asjo teedä saia. Neo omma ka mi päämidse väärtüse, mink poolõ egäpäävätsen tüün püvvämi.
Mi kõik tahami tiidmiisi mano saia, olla kursin tuuga, miä ilman sünnüs. Piämi luku tõisist inemiisist, panõmi tähele ja hoolimi, teemi kuuntüüd uma tsihi nimel.
Avitami ütstõist ja püvvämi tähele panda noid, kinkal api vajja. Et kõik, kiä oppi tahtva, saanu tuud tetä.
Maailm muutus kipõstõ
Teemi kõik tuujaos, et kõik tunnõs hinnäst turvalidsõlt. Ilman om hulga kurja, tuud näütäse perämädsel aol olnu ründämise Barcelonan, Turun.
Maailm, esieränis digi-ilm, muutus väega kipõstõ. Ka kuul om kõik aig muutumisõn, tulõva vahtsõ tsihi, juhtmõttõ.
PISA 2015. aastaga testi perrä omma Eesti põhikooliopilasõ maailma parõmbidõ siän ja Euruupa tipun. Luudustiidüisin jaetas Euruupan 1.–2. kotust Soomõga.
A kooli häädüse näütäjäs piäs eksämide ja muiõ tulõmuisi man pidämä ka tuud, midä kuul om tennü egä opilasõ arõnõmisõ tugõmisõs. Ja ka tuud, ku pall’o om elon toimõsaajit ja õnnõlikkõ inemiisi seo kooli lõpõtanuidõ hulgan. Olõ kimmäs, et seo ei olõ õnnõ unistus, sinnä saa jõuda tsihikimmä tüüga.
Üts mi kooli oppaja om märgotanu: «Kõgõ ei olõ imme tegemises võlujõudu vajja. Peris imme nakkasõ pääle häist mõttist ja väärtüisist. Tähelepandminõ, huulminõ ja aig – noid ei saa tuuta, lattu ja pakki panda. Nä massa-i midägi, a omma saman kulda väärt. Arvada om seo kõgõ parõmb investeering, mink väärtüs aon õnnõ kasus ja midä ei saa osta ega müvvä. Pühendümine om kõgõ suurõmb kink, midä saami anda umalõ koolilõ, umatsilõ ja kõigilõ, kinkal tuud vajja om.»
Miä uut meid iin vahtsõl opiaastagal?
2017 om latsi ja nuuri kultuuriaastak. Teema-aastaga mõtõ om härgütä latsi ja nuuri kultuurist ossa saama ja tuud mano luuma. Suvõl oll’ Võro liinan suur latsifestival, kon üle Eesti kokko tulnu latsõ saiva kuun olla, luuvalt mõtõlda ja toimõnda.
2017 om ka aastak, kon mi piämi tähtsäs mõistmiisi, ammõdikoolitust ja opmist kogo elo. Nõstami avvu sisse mõistmisõ, miä avitasõ hinnäst kipõstõ muutuva ilma perrä säädi ja umma tüüd häste tetä.
Oodami ka suurt pidopäivä, Eesti Vabariigi 100. aastapäivä.
Et koolin lääsi kõik nii, nigu oodõtu, om vajja pall’o hääd tahtmist, ütstõõsõst arvosaamist, sõbralist sõnna. Om vajja hulga inemiisi kuuntüüd. Vanõmbilõ ja oppajilõ jääs suuvi kannatust, arvosaamist, vastapidämist, rõõmu!
Hää opilasõ! Pruuvkõ kätte saia uma unistusõ, olla kõgõ parõmba. Teil om hulk huvvõ ja suuvõ. Löüdke nuu üles ja edendäge näid.
Hääd tarkusõpäivä kõigilõ!