7. oktoobrist 2019 kuni 6. oktoobrini 2021 osaleb Võru Kreutzwaldi Kool Erasmus+ rahvusvahelise strateegilise koostöö raamistiku Melissa projektis. Projektis osaleb viis kooli Euroopa riikidest: Ühendkuningriigist Šotimaalt, Kreekast, Itaaliast, Portugalist ja Võru Kreutzwaldi Kool Eestist. Projekti eesmärk on uurida mesilaste elu ja nende tähtsust keskkonna, ajaloolises ja kultuurilises kontekstis, käsitleda mesilaste teemat eri ainetundides, arendada õpilaste loovust ja parandada nende esinemisoskust nii esitluste tegemisel kui ka laval ettekande pidamisel, arendada õpilaste omaalgatust ja ettevõtluspädevust ning parandada õpilaste inglise keele oskust ja digioskusi. Projektis suhtlevad õpilased omavahel eTwinningu keskkonnas ning see sisaldab ka rahvusvahelisi õppimisüritusi. Alljärgnevalt toome lugejate ette 8.b klassi õpilaste meenutused esimesest õppimisüritusest, mis viis projektirühma kuus õpilast ning õpetajad Ere Tummi ja Marju Purge 1.–8. veebruarini Portugalile kuuluva Assoori saarestiku Terceira saarele.
Emma Luht
(2. veebruar)
Terceira on Assooride üheksast saarest suuruselt kolmas, selle pindala on 397 km². Vulkaaniline saar on mägine ja selle kõrgus ulatub 1023 meetrini. Terceiral elab 56 000 inimest ning sellel asub Assooride ajalooline pealinn Angra do Heroísmo, mille keskosa kuulub ka UNESCO kultuuripärandi nimekirja. Saarel tegeletakse enamasti põllumajandusega ning siis pole imestada, et Terceiral on rohkem lehmi kui inimesi! Terceira maastik on kui lapitekk, sest rohumaad ja põllud on eraldatud laavakividest ehitatud kiviaedadega. Pärast kahte pikka lennureisi jõudsime laupäeva õhtul Portugali pealinna Lissaboni, mida kutsutakse oma mägise maastiku tõttu ka seitsme mäe linnaks. Pühapäeval otsustasime linnaga veidi lähemalt tutvust teha. Võtsime ette jalutuskäigu Lissaboni kesklinna, mis meie üllatuseks paiknes hoopis mere ääres. Lissabon on selle poolest põnev paik, et siia on ehitatud nii Brasiiliast tuntud Lunastaja Kristuse kuju kui ka San Francisco sümbol Kuldvärava sild. Käisime Arco da Rua Augusta keskväljakul, tutvusime kuulsa Santa Justa liftiga ja sõime värskelt röstitud kastanimune. Võtsime ette lühikese rongisõidu ning nägime ka kauneid kloostreid, presidendilossi, uhket väljakut ning Portugali maadeavastajatele püstitatud monumenti. Õhtul lendasime Lissabonist Terceirale, kus meid ootasid pered, kelle juurde jäime nädalaks.
Aleksander Puolakainen
(3. veebruar)
Esmaspäeva hommik algas EBI Angra do Heroismo koolis, mis on umbes sama suur nagu meie oma koolgi. Projektis osalejad kogunesid suurde auditooriumisse, kus kõigepealt õpilased tutvustasid lühidalt ennast ja oma kooli ning seejärel kuulati partnerkoolide esitlusi mesilastega seotud teemadel. Räägiti mesinduse ajaloost, mesitarude tüüpidest, mesilastega seotud kultuuripärandist ja loomulikult mesilasi ähvardavatest ohtudest. Kohvipausi ajaks katsime kõik koos rikkaliku rahvusvahelise maiustuste laua. Esitlused jätkusid lõunani ja igast ettekandest saime teada midagi uut mesilaste elu kohta. Lõunatamas käisime restoranis Quinta dos Açores, kus oli väga maitsev söök. Pärast einestamist oli meil väike bussiekskursioon saarel, jalutasime Atlandi ookeani ääres ja käisime vaatamas kahte mesilat.
Joel Kaarel Kant
(4. veebruar)
Teisipäev algas koolis mesitarumudelite töötoaga. Kõikide partnerriikide meeskonnad olid kodus projekteerinud mesitarumudeli ning nüüd moodustati rahvusvahelised meeskonnad, kes hakkasid neid jooniste järgi kokku monteerima. Kõikidel riikidel olid väga erinevad tarumoodulid. Kreeklaste mudel oli suuruselt väiksem, kuid see oli puidust valmistatud, portugallaste oma oli peaaegu õiges suuruses kaheksanurkne puidust taru. Itaallased olid ette valmistanud papist kokkupandava mesitaru, mis oli kõikidest mudelitest kõige suurem. Meie mesitarumudel oli valmistatud Soome papist ja olime sellega juba mitu nädalat tegelenud ning palju vaeva näinud. Alguses oli ka kokku panemise juhendamisega raskusi, kuid saime hakkama. Kui mudelid valmis, mängisime rahvusvahelistes meeskondades Kahooti ja Quizlet Live’i mängu, mis oli väga põnev ning ainulaadne kogemus. Pärastlõunal käisime bussiga Patase järve juures, Brasili mäel pitsat söömas ning kõndisime Furnas do Enxofre rajal, mis asub endise vulkaani orus. Vulkaanilisest piirkonnast andsid märku maa seest tulevad väikesed tossupilvekesed. Kohalikud teadsid rääkida, et kui keedupott koos toiduga seal maa sisse kaevata, on kolme-nelja tunni pärast söök valmis. Päeva kõige muljetavaldavam elamus oli käik Algar de Carvão looduskaitsealale. See on maailmas ainulaadne võimalus külastada vulkaani korstnat ja kuni 90 m sügavaid maaaluseid koopaid. Õhtul käisime Atlandi ookeani Biscoitose rannas ujumas. Selles kohas tõkestavad laavamassid ookeanilaineid ja selle tulemusel on moodustunud looduslikud basseinid, kus võib ohutult supelda.
Rasmus Heyoan Mölder
(5. veebruar)
Kolmapäeval alustasime päeva sellega, et tegime oma reiskogemuse kohta esitlused, millega pidime järgmisel päeval koolis ajakirjandusele esinema. Seejärel läksime São Sebastião kindlusesse, kus nautisime lummavat vaadet Atlandi ookeanile. Sealt siirdusime lõunasöögipaika ja teel saime tunda tugevaid ookeani vihmahooge – saime läbimärjaks. Pärastlõunal külastasime tehast, kus pakendati puuvilju, mett ja lilli. Saime teada, et enamasti kasvatatakse ka banaane ja ananasse Terceiral ise ning need on hoopis parema maitsega kui meie poelettidel müügil olevad. Mõne aja möödudes lõppes meie eksklusiivse päeva teekond ning kõik pidid naasma oma võõrustava pere juurde. Minu ja Aleksandri päev polnud veel kaugeltki lõppenud. Meie pere näitas meile oma meiereid, kus oli 50 lehma, mõned kanad ja kaks kitse. Saime teada, kuidas toidetakse lehmi ja kitsi, ning saime ka ise seda teha. Kui 38 lehma lüpstud sai, oli töö tehtud ning läksime koos perega restorani sööma. Koju jõudsime üsna väsinult, sest päev oli olnud pikk, ning läinud voodisse, uinusime hetkega.
Henri Vink
(6. veebruar)
Neljapäeva hommikul oli esimene tegevus delfiinide ja vaalade vaatlus Atlandi ookeanil. Panime selga päästevestid ning asusime kogenud meresõitjatega ookeani avarustele teele. Esialgu sõitsime paadiga 80–90 km/h, aga kui oli märgata delfiiniparve lähedust, võeti kiirus maha ja loksusime vaikselt lainetel edasi. Mõni meist sai ka merehaigeks jäämise kogemuse. Mitmes kohas nägime, kuidas delfiinid kaarega veest välja hüppasid ja siis jälle edasi ujusid. Vaalu ei õnnestunud meil näha, aga paadisõit ookeanil oli ikkagi vahva. Pärast paadisõitu sõime lõunat Pousada kindluses. Pärastlõunal läksime tagasi koolimajja ning esinesime kohalikule ajakirjandusele ja televisioonile. Ka peres oli meil õhtuks planeeritud põnev tegevus, nimelt off-road vana autoga. Sõit oli äge ja väga nauditav seni, kuni me autoga porri kinni jäime ja välja enam ei pääsenud. Õnneks oli meiega kõik korras, aga auto sai küll pisut kannatada. Samal õhtul oli koolis hüvastijätupidu, milles osalesid ka meid vastuvõtnud pered. Erinevad riigid esitasid oma laule, rahvatantse, luuletusi või pillimängu. Meie õpetasime teistele selgeks ringmängu „Kes aias“.
Andreas Vanatalo
(7. veebruar)
Reede oli meie viimane päev Assooridel. Oli kurb mõelda, et meie Terceira õppimisüritus hakkaski läbi saama. Hommikul läksime kooli ning otsustasime, et läheme kohalike õpilastega tundi kaasa, kuid klassi minnes saime teada, et meie võõrustamise tõttu jäävad neil sellel päeval kõik tunnid ära. Otsustasime kõik koos sellel päeval linna jalutama minna ning veel kord kõik tähtsad kohad üle vaadata. Linnas oli meil aega neli tundi. Nende nelja tunni jooksul jõudsime linna läbi kõndida, postkaardi koju saata, kohalikega aega veeta ja botaanikaaeda nautida. Seejärel sõime koos kohaliku projektigrupi õpilastega koos lõunat. Enne koduteele asumist nautisime viimaseid hetki oma uute sõpradega ning jätsime hüvasti. Pered viisid meid lennujaama, kus saime teada, et meie lendu on poolteist tundi edasi lükatud. Õnneks ei pidanud me teise lennu peale jõudma, kuna enne järgmist kahte lendu veetsime taas öö Lissabonis.
Kokkuvõtteks
Pisut väsinutena, aga väga-väga õnnelikena uute kogemuste ja ülitoreda reisi üle jõudsime 8. veebruari keskööl tagasi Võrru. Õppimisüritus Terceiral ja selleks ettevalmistamine andsid meile palju uusi kogemusi. Õppisime, kuidas meisterdada mesitarumudelit ning rühmas töötada. Olime end jube enne viinud direktor Taavi Karu abil kurssi Eesti mesinduse ajaloo ja hetkeseisuga Eestimaal, lahendanud matemaatikatunnis mesilastega seotud sõnalisi ülesandeid, valmistanud plakateid ning loonud interaktiivseid mänge. Selleks et esitleda uuritud materjali, olime iseseisvalt väikestes rühmades uurinud ingliskeelseid materjale ning inglise keele õpetajate juhendamisel õppinud esitlusi koostama. Pikk reis andis meile kuhjaga enesekindlust, häid mälestusi Terceira saarelt ning uusi sõpru meie partnerriikidest.