Õpetaja Raili Leesalu
Blogi: lavarebane.blogspot.com
Tänu õpetajate õpirändeprojektile õnnestus mul käia 13.-17. novembril Kreekas draamakoolitusel. See toimus Ateena naaberlinnas Pireuses. Kokku tuli rahvusvaheline pedagoogide seltskond Serbiast, Horvaatiast, Leedust, Prantsusmaalt, Itaaliast, Hispaaniast ja Eestist ning õpetajateks olid kreeklased.
Juba enne koolituse algust anti teada, et põhirõhk on praktilisel tegevusel ja minul oli selle üle väga hea meel. Etüüde tehes saab ise otsida probleemidele lahendusi ja meie õpetajad Peny Fylaktaki ja Anastasia Koumidou olid väga julgustavad ja valmis iga ideega kaasa mõtlema.
Alguses pandi paika kogu koolituse nurgakivi: draama pole omaette eesmärk, vaid vahend millegi õppimiseks. Draama on ühtaegu mäng, aga samas kõige tõhusam vahend koostöö õppimiseks. Me oleme harjunud õppeprotsessis kasutama oma silmi ja kõrvu, äärmisel juhul ka käsi, et kirjutada või lehte pöörata. On inimesi, kes õpivad paremini, kui saavad kasutada ka kineetilist kehamälu. (Mõnele meeldib pähe õppides kõndida.) Draama abil saab õpetada peaaegu kõike. Meil paluti nimetada mõni keeruline teema. Keegi inglise keele õpetajatest nimetas present perfect. Õpetaja palus temast mõelda kui karakterist – mr Present Perfect. Mis võiks olla tema eesmärk? Keegi pakkus välja, et ta sooviks kohvi juua. See aga tähendab mitut eeltingimust: minek kohvikusse, tellimuse esitamine, vaba koha leidmine, ajalehe lugemine ja täiusliku kohvi joomine. Siin saab jagada rollid ja esitada mr Present Perfecti unistuse täitumise väikeste dialoogidena, lastele jääb mängulise tegevuse kaudu teema paremini meelde.
Muidugi ei saa minna klassi ette ja öelda, täna mängime present perfect’it. Vaja on soojendust. Selleks sobib näiteks lugude vestmine, kus õpilased saavad tekstile lisada žeste, liikumist, meeleolu väljendavaid repliike jmt. Rekvisiidid on alati inspireerivad abivahendid. Kusjuures neid saab vabalt leiutada, kasutada mõnd tuntud eset hoopis uues funktsioonis (joonlauaga võib aerutada või laulda nagu mikrofoni).
Seega saime päris palju mängida. Hea mängu eelduseks on dramaatiline situatsioon, terav probleem. Meie väike eestlaste tiim (lisaks minule oli seal kaks lasteaednikku) pälvis teiste osalejate kiituse etüüdi eest, kus näitasime bürokraatlikku paberimajandust lasteaias ning laste jaoks enam aega ei jätku. Teine kõigile tuttav teema oli mobiiltelefonide kasutamine koolis ja õpetajate abitus nendega võitlemisel.
Meile jagati nõuandeid draamatekstide koostamiseks, osaliste valimiseks, castingu korraldamiseks ja kõigi õpilaste rakendamiseks. Osade jagamisel rõhutati, et õpetaja ei lähtuks õpilaste soovidest, kes keda mängida tahab, vaid enda nägemusest. Selles veendumiseks ongi mõistlik teha tekstikatkendiga katse, kes kõige paremini üheks või teiseks sobib. Me saime selle ise läbi teha. Katkend oli Shakespeare’i „Suveöö unenäost“. Meid jagati kolme produktsioonitiimi ja igaühel oli oma ülesanne. Mulle anti kostümeerija roll. Visandasin laudlinadest kostüümid, tehti üks tekstiproov ja Shakespeare’i käsitööliste teater esineski kursuse lõputööna.
Lisaks mängimisele jäi meil aega tutvuda ka Pireusega. Jalutasime jahisadamate promenaadidel, imetlesime Mikrolimani merevaadet. Linn on Ateena merevärav, kuigi tal on oma linnavalitsus, on ta Ateenaga kokku kasvanud, neil on metroo-, bussi-, trammi- ja rongiühendus. Seetõttu oli lihtne käia tutvumas ka Ateenaga. Sooja oli 20 kraadi ümber, aga sattus olema äikesetormide nädal. Vallandunud mudalaviinid nõudsid 15 inimese elu. Meie kursuse vastu oli Zeus armuline: äike möllas öösiti või siis, kui olime siseruumides. Kui meil oli plaanis jalutama minna, korjas ta pilved kokku.
