Neljapäeval, 13. septembril käisime klassiga õppematkal teemal “Vääriselupaigad ja Devoni liivakivipaljandid Piusal”. Väljasõit oli hommikul kell 9 ja kolmveerand tunni pärast olimegi Piusa koobaste külastuskeskuses. Seal andis giid meile töölehed ja näitas lühikest filmi koobaste ajaloost, karjäärist ja Piusa koopas elavatest loomadest ning putukatest.
Saime teada, et kvartsliiva hakati kaevandama seal 1922. aastal. Liiva viidi Järvakandi klaasitehasesse pudelite ja klaasi tegemiseks ning 2006.a. keelati koobastes käimine varisemisohu pärast ära. Koobaste pikkus ulatub kokku umbes 20 km-ni. Kuuest koopast on võimalik käia ainult ühes, Muuseumikoopas.
Koobastes talvituvad nahkhiired ja liblikad. Nahkhiirte kaitseks on seal loodud Piusa koobastiku looduskaitseala, kuhu tulevad igal aastal talvituma tuhanded nahkhiired Lätist, Venemaalt ja Eestist.
Videofilmist saime infot ka Piusa ümbruses kasvavate nõmme-ja palumännikute taimestiku kohta. Täitsime filmi põhjal töölehe probleemideta ära ja läksime teise ruumi, kus sai joonistada suure laes rippuva pendliga liiva sisse mustrit. Pärast seda läksime koopasse, kus oli jahe ja hämar. Giid rääkis, kuidas algselt kaevandasid koopas hoopis naised. Koopas sai vähe liikuda, sest eksponeeritud külastusala oli üsna väike.
Seejärel läksime Piusa matkarajale. Seal oli suur karjäär, kus saime ka järsakust alla joosta. Tagasi üles tulles tegime karjääri serval grupipildi. Liikusime edasi matkarajale ning kordamööda lugesime siltidelt kõva häälega teistele ette seal oleva informatsiooni. Palumänniku metsaalune oli ehe õuesõppeklass, kus saime veel kord üle korrata filmis nähtud tähtsad samblikud. Liivakarjääri tiikide äärest leidsime haruldase looduskaitse all oleva huulheina. Nägime ka kõrgele liivakarjääri servale uuristatud kaldapääsukeste pesi.
Tagasi külastuskeskuse juurde jõudes tänasime giidi ning sõime koolisööklast kaasa pandud lõunasööki. Pärast seda oligi aeg tagasi koju sõita.
Marie ja Emma Raudsepp
9.b klass